EV105: direktori aastapäeva kõne 24. veebruar Administrator
Mustla rahvamajas, Tarvastu Gümnaasiumi Eesti Vabariik 105 aktusel 23. veebruaril
Karl Kirt
direktor
Lugupeetud vallavanem, austatud koolipere ja külalised!
Kui erinevalt võib kõlada sõna rahu. Ühtede suust väga õõnsalt, teiste suust väga võimsalt, kolmandate suust ainut tühipalja sõnakõlksuna. Kahtlemata sooviksid rahu kõik, aga alati omadel tingimustel. 105 aastat tagasi algas Eesti jaoks karm teekond oma iseseisvuse eest võitlemise nimel. Võitluse järgselt saime ise sätestada oma tingimused rahuks.
Aga rahu jääb alati meile millekski, mis pole mitte kunagi iseenesest mõistetav. Seda tuletab meile meelde igapäevane õudus, mis tuleb meie heade sõprade Ukraina kodust, kuhu tunginud võõra elajad. On kummaline mõelda, et Ukraina inimesed võitlevad meie tänase rahu eest. Et meie saaksime siin ilma igapäevaste õudusteta pidada aktuseid, laulda laule ning minna oma koju.
105 aastase Eesti julgeolek ja rahu ei sõltu ainult sellest, kui suur on meie relvade hulk. Pealtnägijas mõned nädalad tagasi oli sõpruskond, kes rääkis kaitseväe teenistuse läbimisest ja sellest, mida nad mõtlevad nüüd. Ja nad ütlesid, et tõsi, kui vaja minna kas või relvile, siis meil on igal ühel valik. Ja nad ütlesid, et me tegelikult ei tea, milline see valik sel hetkel võiks olla.
Eesti kaitsmine ei ole ainult seotud relvadega. See relv, see valik, on ka selles, et kuidas hoiame oma kultuuri, kas laulame eesti keeles, mäletame ja hoiame oma traditsioone, kas tantsime Eesti tantse, kas õpime ja ammutame uusi teadmisi, kas lähme valime, kes juhib – see valikute jada on meie relv. Meist endist sõltub, kui tugev on alus mida kaitseme iga päev.
Meie julgeoleku tagab ka see, kui korras on meie vaimne ja füüsiline tervis, kas me võtame aeg-ajalt puhkust ja veedame aega koos oma perega, elame tervena iseennast kahjustamata moodsate vidinatega ja kas meil on õpihimu pidevalt teadmisi juurde saada, unustamata vana.
Hea koolipere, meil on põhjust olla uhked enese üle ja öelda, et meie anname iga päev panuse selle nimel, et täidaksime meie riigi kõige tähtsamaid ülesandeid - kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustaks ja arendaks oma riiki. Me oleme väga tublid, sest vaatama oma väikesele koolile teeme väga palju suuri tegusid. Lugege meie kooli kodulehel olevaid uudiseid ja siis täitub süda rõõmuga, sest mul on tunne, et me ajame siin koolis õiget asja. Selle õige asja ajamisel peame aga olema ühtsed, üksteist toetama ja mitte kedagi maha jätma. Olgu ta õpetaja või õpilane, puhasteenindaja või direktor, kõigil on üks eesmärk – saada ja pakkuda maailma parimat eestikeelset haridust ja tagada Eesti riigi julgeolek ja rahu.
Hoidkem ka oma sõpru, sest sõpru on meil vaja, et kaugele julgelt minna. Ajalugu mäletades teame, kui üksinda me jäime suurriikide hammaste vahele 80 aastat tagasi. Kuidas jäime üksinda ja siis neelati meid väga suure hinnaga kätte võideldud rahu ja vabadusega lihtsalt ühe kurgutõmbega alla. Seetõttu teame me väga hästi, mis on rahu, vabaduse ja julgeoleku hind ja seda enam peame hoidma oma tänaseid sõpru. Eriti seda, kes kaitseb täna meie ja kogu Euroopa rahu. Ukrainal on täna sõpru palju, aga tema sõbrad võiksid ja peaksid olema sama julged, kui suure südamega väike Eesti.
Lõpetuseks – hoidkem oma riiki, armastagem oma riiki, olgem tema vastu nõudlikud, teeme tema heaks iga päev valikuid, mis teda kaitseksid ja arendaksid. Hoiame oma sõpru ligidal, aga ärme ainult neile toetu, sest ise peame ka ennekõike hakkama saama.
Elagu Eesti Vabariik! Palju õnne meile kõigile vaba, julge ja armsa Eesti eest!
Mustla rahvamajas, Tarvastu Gümnaasiumi Eesti Vabariik 105 aktusel 23. veebruaril
Karl Kirt
direktor
Lugupeetud vallavanem, austatud koolipere ja külalised!
Kui erinevalt võib kõlada sõna rahu. Ühtede suust väga õõnsalt, teiste suust väga võimsalt, kolmandate suust ainut tühipalja sõnakõlksuna. Kahtlemata sooviksid rahu kõik, aga alati omadel tingimustel. 105 aastat tagasi algas Eesti jaoks karm teekond oma iseseisvuse eest võitlemise nimel. Võitluse järgselt saime ise sätestada oma tingimused rahuks.
Aga rahu jääb alati meile millekski, mis pole mitte kunagi iseenesest mõistetav. Seda tuletab meile meelde igapäevane õudus, mis tuleb meie heade sõprade Ukraina kodust, kuhu tunginud võõra elajad. On kummaline mõelda, et Ukraina inimesed võitlevad meie tänase rahu eest. Et meie saaksime siin ilma igapäevaste õudusteta pidada aktuseid, laulda laule ning minna oma koju.
105 aastase Eesti julgeolek ja rahu ei sõltu ainult sellest, kui suur on meie relvade hulk. Pealtnägijas mõned nädalad tagasi oli sõpruskond, kes rääkis kaitseväe teenistuse läbimisest ja sellest, mida nad mõtlevad nüüd. Ja nad ütlesid, et tõsi, kui vaja minna kas või relvile, siis meil on igal ühel valik. Ja nad ütlesid, et me tegelikult ei tea, milline see valik sel hetkel võiks olla.
Eesti kaitsmine ei ole ainult seotud relvadega. See relv, see valik, on ka selles, et kuidas hoiame oma kultuuri, kas laulame eesti keeles, mäletame ja hoiame oma traditsioone, kas tantsime Eesti tantse, kas õpime ja ammutame uusi teadmisi, kas lähme valime, kes juhib – see valikute jada on meie relv. Meist endist sõltub, kui tugev on alus mida kaitseme iga päev.
Meie julgeoleku tagab ka see, kui korras on meie vaimne ja füüsiline tervis, kas me võtame aeg-ajalt puhkust ja veedame aega koos oma perega, elame tervena iseennast kahjustamata moodsate vidinatega ja kas meil on õpihimu pidevalt teadmisi juurde saada, unustamata vana.
Hea koolipere, meil on põhjust olla uhked enese üle ja öelda, et meie anname iga päev panuse selle nimel, et täidaksime meie riigi kõige tähtsamaid ülesandeid - kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustaks ja arendaks oma riiki. Me oleme väga tublid, sest vaatama oma väikesele koolile teeme väga palju suuri tegusid. Lugege meie kooli kodulehel olevaid uudiseid ja siis täitub süda rõõmuga, sest mul on tunne, et me ajame siin koolis õiget asja. Selle õige asja ajamisel peame aga olema ühtsed, üksteist toetama ja mitte kedagi maha jätma. Olgu ta õpetaja või õpilane, puhasteenindaja või direktor, kõigil on üks eesmärk – saada ja pakkuda maailma parimat eestikeelset haridust ja tagada Eesti riigi julgeolek ja rahu.
Hoidkem ka oma sõpru, sest sõpru on meil vaja, et kaugele julgelt minna. Ajalugu mäletades teame, kui üksinda me jäime suurriikide hammaste vahele 80 aastat tagasi. Kuidas jäime üksinda ja siis neelati meid väga suure hinnaga kätte võideldud rahu ja vabadusega lihtsalt ühe kurgutõmbega alla. Seetõttu teame me väga hästi, mis on rahu, vabaduse ja julgeoleku hind ja seda enam peame hoidma oma tänaseid sõpru. Eriti seda, kes kaitseb täna meie ja kogu Euroopa rahu. Ukrainal on täna sõpru palju, aga tema sõbrad võiksid ja peaksid olema sama julged, kui suure südamega väike Eesti.
Lõpetuseks – hoidkem oma riiki, armastagem oma riiki, olgem tema vastu nõudlikud, teeme tema heaks iga päev valikuid, mis teda kaitseksid ja arendaksid. Hoiame oma sõpru ligidal, aga ärme ainult neile toetu, sest ise peame ka ennekõike hakkama saama.
Elagu Eesti Vabariik! Palju õnne meile kõigile vaba, julge ja armsa Eesti eest!
