Krakowi draakon võib taas unne vajuda 03. detsember Administraator
Tarvastu Gümnaasiumi õpilased osalesid Erasmus+ järjekordsel projektikohtumisel, mis seekord leidis aset Poolas Wielka Wieś`is. Projekti eesmärk oli tutvustada õpilastele animeerimist üleüldisemalt, sealhulgas tegelesime 3D nukkudega ning nende filmimisega. Eestit käisid esindamas Lisete Vaarman, Berit Vaarman, Petrik Rähn, Laura Trei, Helina Kalamees ja Robin Liiber. Loomulikult ei puudunud meil ka oma tubli õpetajate meeskond, kes meil reisi käigus silma peal hoidis.
Saabusime Poola taevavõlvi alla juba ettevalmistatult, sest eelnev projektikogemus oli meil olemas ning oma koolis ettevalmistusedki tehtud. Meie suureks rõõmuks silmasime ka juba vanu tuttavaid, kellega sai veel hea hulga filme üles võetud. Elasime võõrustavates peredes, kes meid väga lahkelt vastu võtsid ja poola keeltki õpetama asusid. Projekti lõpuks olid tervitusfraasid juba pähe kulunud. Koos teiste maade esindajatega Bulgaariast, Kreekast, Portugalist, Itaaliast ning Poolast jõudsime näha ja kuulda palju. Kuna meie peateemaks animeerimises oli muinasjutuline lugu Krakowi draakoni hirmuvalitsuse all elavast printsessist, siis selle legendiga jõudsime tutvuda põhjalikult. Poolakate jaoks on see justkui “Kalevipoeg” meile – rahvuskultuuri osa. Et näha, kus draakon olevat elanud, viidi meid uudistama sealseid majesteetlikke koopaid. Külastasime keskaja muuseumit ning selleks et nähtut ka filmilindile kanda, osalesime mitmetes ringides, mida viisid läbi eksperdid.
Kui saime lõpuks oma Krakowi draakoni loo plastiliinist 3D nukke ning loomulikult animeerija head sõpra kaamerat kasutades teleekraanile, oli sisimas ikka uhke tunne. Sest kogu seda filmitegemise protsessi kiirustas kahjuks tagant napp aeg ning ega ebaõnnestumisedki meile võõraks jäänud. Siiski suutsime kõik teele kerkinud probleemid lahendada ja pärast läksid asjad juba palju kiiremini.
Koitma hakkas meie kõigi kurvastuseks viimane päev. Hüvastijätud olid sama kurvad nagu ikka, kuid õnneks suutsime kõigi osalejatega kontakte vahetada ja hingeski püsis mõte taaskohtumisest. Kogu projekt oli meie jaoks väga õpetlik ning andis palju teadmisi animeerimise alalt. Nüüd võib Krakowi draakon taas unne vajuda, sest meie saime oma töö temaga juba tehtud.
Õpilane R. Liiber, 9. klass
Tarvastu Gümnaasiumi õpilased osalesid Erasmus+ järjekordsel projektikohtumisel, mis seekord leidis aset Poolas Wielka Wieś`is. Projekti eesmärk oli tutvustada õpilastele animeerimist üleüldisemalt, sealhulgas tegelesime 3D nukkudega ning nende filmimisega. Eestit käisid esindamas Lisete Vaarman, Berit Vaarman, Petrik Rähn, Laura Trei, Helina Kalamees ja Robin Liiber. Loomulikult ei puudunud meil ka oma tubli õpetajate meeskond, kes meil reisi käigus silma peal hoidis.
Saabusime Poola taevavõlvi alla juba ettevalmistatult, sest eelnev projektikogemus oli meil olemas ning oma koolis ettevalmistusedki tehtud. Meie suureks rõõmuks silmasime ka juba vanu tuttavaid, kellega sai veel hea hulga filme üles võetud. Elasime võõrustavates peredes, kes meid väga lahkelt vastu võtsid ja poola keeltki õpetama asusid. Projekti lõpuks olid tervitusfraasid juba pähe kulunud. Koos teiste maade esindajatega Bulgaariast, Kreekast, Portugalist, Itaaliast ning Poolast jõudsime näha ja kuulda palju. Kuna meie peateemaks animeerimises oli muinasjutuline lugu Krakowi draakoni hirmuvalitsuse all elavast printsessist, siis selle legendiga jõudsime tutvuda põhjalikult. Poolakate jaoks on see justkui “Kalevipoeg” meile – rahvuskultuuri osa. Et näha, kus draakon olevat elanud, viidi meid uudistama sealseid majesteetlikke koopaid. Külastasime keskaja muuseumit ning selleks et nähtut ka filmilindile kanda, osalesime mitmetes ringides, mida viisid läbi eksperdid.
Kui saime lõpuks oma Krakowi draakoni loo plastiliinist 3D nukke ning loomulikult animeerija head sõpra kaamerat kasutades teleekraanile, oli sisimas ikka uhke tunne. Sest kogu seda filmitegemise protsessi kiirustas kahjuks tagant napp aeg ning ega ebaõnnestumisedki meile võõraks jäänud. Siiski suutsime kõik teele kerkinud probleemid lahendada ja pärast läksid asjad juba palju kiiremini.
Koitma hakkas meie kõigi kurvastuseks viimane päev. Hüvastijätud olid sama kurvad nagu ikka, kuid õnneks suutsime kõigi osalejatega kontakte vahetada ja hingeski püsis mõte taaskohtumisest. Kogu projekt oli meie jaoks väga õpetlik ning andis palju teadmisi animeerimise alalt. Nüüd võib Krakowi draakon taas unne vajuda, sest meie saime oma töö temaga juba tehtud.
Õpilane R. Liiber, 9. klass
